6. nädal: allikakriitika ja autoriõigused - praktiliselt

Ülesanded
Allikakriitiline lähenemine: tuua blogis välja mõni olukord, kus ise olen allika õigsuse hindamisel eksinud.
Allika õigsuse hindamisel ei ole ma vist eksinud, ma vist pole julgenudki kasutada midagi, mille õigsuses võiksin kahelda.
Autoriõigused:
a) leida avatud sisulitsentsiga illustratsioon, mis sobiks kasutamiseks viimase õppematerjali juures,

b) lisada oma ajaveebi illustratsiooni aadress ja korrektselt vormistatud viide illustratsioonile (viitamissüsteemi võib ise valida, näiteks APA),
aadress: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:South_Estonian_language_area.jpg
viide: vaat sellega olen täitsa hädas. On mingi user Koryakov Yuri, kommentaariks on pandud, kus see pilt on avaldatud: Map of South Estonian language area. Made by en-user:Võrolang (Sulev Iva). Aga sealt ei nähtu autorit. Ja ma ei hakkagi uut pilti otsima, katsuks selle loo ära lahendada.


c) märkida, millise litsentsiga on illustratsioon avaldatud ning kas see seab mingeid nõudmisi sellele, mis litsentsiga peaksin oma õppematerjali avaldama.
Illustratsioon on avaldatud Creative Commons Attribution ShareAlike 3.0 litsentsiga. See lubab mul seda pilti jagada ja muuta, aga pean viitama ja jagama samasuguse või ühilduva litsentsiga.

6. nädal: allikakriitika ja autoriõigused

Kuuendal nädalal keskendume kahele teemale: esiteks allikakriitiline lähenemine ning teiseks autoriõigused ja avatud sisulitsentsid.
Materjal: http://viitamiskursus.wordpress.com/2010/05/18/kuues-nadal-allikakriitika-ja-autorioigused/
Allikakriitika on uurimismeetod, mille eesmärgiks on hinnata allika usaldusväärsust kasutamiskõlblikkust.
Vikipeedia toob Skandinaavia ajaloolaste Olden-Jørgenseni ja Thuréni põhjal välja järgmised allikakriitilise lähenemise põhimõtted:

• Inimeste poolt loodud allikad võivad olla reliktid e. jäänused (näiteks sõrmejälg) või narratiivid e. jutustused (näiteks kiri). Reliktid on rohkem usaldusväärsed allikad kui narratiivid.
• Allikas võib olla võltsitud või rikutud, kindlad tõendid allika originaalsuse kohta tõstavad selle usaldusväärsust.
• Mida lähemal on allikas sündmusele, mida selle abil kirjeldada soovitakse, seda enam võib allikat usaldada.
• Esmased allikad, mis põhinevad originaalinfol, on usaldusväärsemad kui teisesed allikad, mis põhinevad algallikatel. Teisesed allikad on omakorda usaldusväärsemad kui kolmandased allikad jne.
• Kui mitmed teineteisest sõltumatud allikad sisaldavad sama infot, tõstab see info usaldusväärsust.
• Allika tendentslikkus on selle motivatsioon pakkuda kallutatud infot. Tendentslike allikate kasutamist tuleb vältida või tasandada ka teisele poolele kallutatud allikate kasutamisega.
• Kui on võimalik näidata, et tunnistajal või allikal puudub motivatsioon tendentsliku info edastamiseks, tõstab see allika usaldusväärsust.

Interneti-vanasõna: Internetis ei tea keegi, et sa oled koer. Sellega viidatakse veebikeskkonnas levinud anonüümsuse kuritarvitamisele ja identiteedivargustele. Seega, isegi kui Internetis avaldatud tekstil on juures autori nimi, tasuks kriitiliselt hinnata selle teksti vastavust märgitud autori teiste tekstide ja seisukohavõttudega.

Autoriõiguste ja avatud sisulitsentsidega olen varem juba tutvunud ja nüüd õpetan neid ka teistele, olen koostanud ja avaldanud matejale, viimati tegin just LeMilli selleteemalise kogumiku. Aga alati on midagi juurde õppida või veel rohkem selgeks saada.